Valik akvarelle
Milvi Torim
18.09.2013 - 29.11.2013
Milvi Torim on tuntud akvarellikunstnik, kes on lõpetanud Tallinna Kunstiakadeemia ja töötanud enam kui kolm aastakümmet vabakutselise kunstniku ja illustraatorina.
Torim elab ja töötab Tallinnas. Ta on osalenud kunstinäitustes ka Soomes, Lätis ja Leedus. Hilisemal ajal on tema akvarelle näidatud Tallinna Linnateatris, Draakoni galeriis ja Suurbritannia saatkonnas Tallinnas. Tema töid võib ka leida kunstikogudes Taanis ja Ameerika Ühendriikides.
Milvi Torim
18.09.2013 - 29.11.2013
Milvi Torim on tuntud akvarellikunstnik, kes on lõpetanud Tallinna Kunstiakadeemia ja töötanud enam kui kolm aastakümmet vabakutselise kunstniku ja illustraatorina.
Torim elab ja töötab Tallinnas. Ta on osalenud kunstinäitustes ka Soomes, Lätis ja Leedus. Hilisemal ajal on tema akvarelle näidatud Tallinna Linnateatris, Draakoni galeriis ja Suurbritannia saatkonnas Tallinnas. Tema töid võib ka leida kunstikogudes Taanis ja Ameerika Ühendriikides.
"Pildid Eestimaa Loodusest"
Lembit Veilberg
09.04 2012 - 30.06 2012
Sotsiaalkeskuse söögisaali seinad on kaetud Lembit Veilbergi suurepäraste maalidega, mis inspireeritud Eesti imelisest loodusest.
Lembit Veilberg on sündinud 14.02.1931. Maalimisega on tegelenud 1962. aastast. Esimene juhendaja oli Enno Arrak. 1965-2004. aastani osales Salme kultuurikeskuse kunstiringis Roman Manna juhendamisel. 1983. aastal lõpetas Tartu Kunstimuuseumi kursuse, omades kunstiringi juhendaja kutse.
Tema personaalseid näitusi on korduvalt korraldatud Salme Kultuurikeskuses, Rävala 8 loengusaalus jne.
Lembit Veilberg on sündinud 14.02.1931. Maalimisega on tegelenud 1962. aastast. Esimene juhendaja oli Enno Arrak. 1965-2004. aastani osales Salme kultuurikeskuse kunstiringis Roman Manna juhendamisel. 1983. aastal lõpetas Tartu Kunstimuuseumi kursuse, omades kunstiringi juhendaja kutse.
Tema personaalseid näitusi on korduvalt korraldatud Salme Kultuurikeskuses, Rävala 8 loengusaalus jne.
"Minu Eestimaa Suved"
Helju-Melaine Utter
09.04 2012 - 30.06 2012
Minu huvi joonistamise vastu on pärit lapsepõlvest. Sel ajal ei olnud joonistuspaberit ning joonistati ajalehe servadele. minu algkoolipäevil olid käibel mälestussalmikud, kuhu ka sageli joonistati. Tihtipeale kogunes neid minu kätte hulgem, sooviga, et ikka joonistaksin.
Siis aga ei tegelenud ma joonistamisega pikka aega...
Tallinnasse tööle tulles sain ühe aasta mööblivabriku kunstiringis Enn Põldroosi käe all õppust.
Hiljem aga oli regulaarsem tegelemine Kultuuriülikooli kunstiringis Raivo Korstniku ja Imbi Ploompuu juhendamisel.
Need olid kõige tegusamad aastad... Maalisime modelle, natüürmorte ja loodust. Igal suvel käisime maalilaagrites erinevais Eestimaa paigus, mis alati lõppesid näitustega kohalikele inimestele. Peale selle toimusid regulaarsed sügis- ja kevadnäitused. See oli viljakas periood.
Samasse aega kuulus ka minu õpingute algus Tartus, Kujutava Kunsti kaugõppe kursustel.
Seminarid toimusid talvel Tartus ja suviti maalilises Lõuna-Eestis. Saime palju teadmisi kunstiajaloost ja praktilisi õpetussõnu kunstnikelt endilt. Jõudsin läbida algõppe I ja II põhikursuse. Minu esimene õppejõud oli Raimo Saar ja viimane Heiki Kahru, kes soovitas mul juba lõputöid tegema hakata... Eesti iseseisvumine aga lõpetas taidlemise finantsprobleemide tõttu ja paber kunstiringi juhendamiseks jäi saamata.
Nendel aastatel on olnud palju näitusi, ka väljaspool Tallinnat. Viimastel aastatel on olnud korduvad näitused Rävala puiestee loengusaalis ja Kultuurikeskuse "Kaja" saalis ning sotsiaalkeskustes.
Mida on kunstiga tegelemine mulle andnud?
Tunnen, et palju... Vaatan inimesi enda ümber teise pilguga. Vaatan, kuidas teda maaliksin, mis on temas teistmoodi, mis huvitavat. Vaatan ka, mis talle sobiks. Sama suhtumine on ka loodusesse. Näen kõike sügavamalt, näen detaile, näen värve, kompositsioone. See on huvitav iseendaga olemine, see huvitav ja paeluv tunnetes.
Kui ka minu tegemistes, mu maalimistes on pause, siis see tunnetus saadab mind alati, on mu kaaslane. See on hea tunne...
Siis aga ei tegelenud ma joonistamisega pikka aega...
Tallinnasse tööle tulles sain ühe aasta mööblivabriku kunstiringis Enn Põldroosi käe all õppust.
Hiljem aga oli regulaarsem tegelemine Kultuuriülikooli kunstiringis Raivo Korstniku ja Imbi Ploompuu juhendamisel.
Need olid kõige tegusamad aastad... Maalisime modelle, natüürmorte ja loodust. Igal suvel käisime maalilaagrites erinevais Eestimaa paigus, mis alati lõppesid näitustega kohalikele inimestele. Peale selle toimusid regulaarsed sügis- ja kevadnäitused. See oli viljakas periood.
Samasse aega kuulus ka minu õpingute algus Tartus, Kujutava Kunsti kaugõppe kursustel.
Seminarid toimusid talvel Tartus ja suviti maalilises Lõuna-Eestis. Saime palju teadmisi kunstiajaloost ja praktilisi õpetussõnu kunstnikelt endilt. Jõudsin läbida algõppe I ja II põhikursuse. Minu esimene õppejõud oli Raimo Saar ja viimane Heiki Kahru, kes soovitas mul juba lõputöid tegema hakata... Eesti iseseisvumine aga lõpetas taidlemise finantsprobleemide tõttu ja paber kunstiringi juhendamiseks jäi saamata.
Nendel aastatel on olnud palju näitusi, ka väljaspool Tallinnat. Viimastel aastatel on olnud korduvad näitused Rävala puiestee loengusaalis ja Kultuurikeskuse "Kaja" saalis ning sotsiaalkeskustes.
Mida on kunstiga tegelemine mulle andnud?
Tunnen, et palju... Vaatan inimesi enda ümber teise pilguga. Vaatan, kuidas teda maaliksin, mis on temas teistmoodi, mis huvitavat. Vaatan ka, mis talle sobiks. Sama suhtumine on ka loodusesse. Näen kõike sügavamalt, näen detaile, näen värve, kompositsioone. See on huvitav iseendaga olemine, see huvitav ja paeluv tunnetes.
Kui ka minu tegemistes, mu maalimistes on pause, siis see tunnetus saadab mind alati, on mu kaaslane. See on hea tunne...
Portselan, keraamika ja siidimaali näitus-müük
Aili Pikkof, Jaanus Erman
01.04 2012 - 03.04 2012
Sotsiaalkeskuse seinu ilustavad omapärased siidimaalid Jaanus Ermanilt ja Aili Pikkofilt. Lisaks on laudadel portselan- ja keraamika kunst.
Kõik näitusel olevad esemed ja teosed on müügiks.
Klaasvitraažide näitus
Klaasvitraažid on valminud Tallinna Kesklinna Sotsiaalkeskuse klaasiringis
Sotsiaalkeskuse tublide klaasiringis osalejate tööde näitus on nüüd rippumas meie akende all, murdes kevadvalgust vikerkaarevärvidesse.
Materjalide rahastus Hasartmängumaksu Nõukogu poolt.
Õpilastööde näitus
Kunstigümnaasium
11.01 2012 - 01.04 2012
Jaanuari alguses tulid meile külla Kunstigümnaasiumi õpilased ning ehtisid meie söögisaali tühjad seinad kaunite maalide ja joonistustega. Kunstiteosed on erinevatelt inimestelt ja erineva stiiliga ning arvan, et igaüks leiab siit endale maali, mis just talle meeldib.
"Meie väiksemad vennad"
Matti Jaanus
20.12 2011 - 01.03 2012
See on minu teine mininäitus. Kui esimene oli kaugetest paikadest ja ammustest aegadest ning Photoshop programmiga kunstipärasemaks töödeldud, siis "Meie väiksemad vennad" näitab, et looduse pildistamiseks pole alati vaja kaugele reisida ega keerukat digitehnikat kasutada. Seekordsed fotod on tehtud lähiminevikus - novembris-detsembris.
Kadrioru Luigetiigi juures on küll hoiatussilt "Palun linde mitte toita!", kuid see keeld kehtib ikka rändlindude kohta, et nad keelu eirajate tõttu oma rändeharjumisest ei võõrduks ja talvel hätta ei jääks. Paigalinde võib aidata küll!
Rasvatihastega sain Kadrioru pargis kohe kaubale - nad olid päevalilleseemnete eest nõus mulle poseerima. Meie kohtumispaigale jõudmisel kostub tihaste kutsehüüd: "Tsiit-siit", mis annab kodakondsetele teada, et "Siit saab süüa - Tihaseonu on kohal". Nüüd on nad minuga juba harjunud, ega karda ka fotoaparaadist kostvaid helisid ja tunneva vist ära selle margigi - Olympos. Omavahelistes suhetes kehtivaid tihasteperes aga karmid reeglid, Hierarhiat austades oodatakse oma toidujärjekorda põõsaoksal, pingi seljatoel või julgemad minu õlalgi. Koloriitsematele värvukestele olen nimegi pannud: Kaunistiib, Boss, Äbarik, Baleriin, Nuhk, Flegmaatik, Kotkas.... Nüüd on ka üks sinitihane kogu oma tillukese julguseraasu kokku võtnud ja toidulauda minu peopesal külastama hakanud. Aga puukoristajatepaar on seni mängu jälginud paari meetri kauguselt.
Kas pole siis tore endist väetimatest veidikenegi hoolida?
Amatöörfotograaf ja loodusesõber Matti Jaanus
Kadrioru Luigetiigi juures on küll hoiatussilt "Palun linde mitte toita!", kuid see keeld kehtib ikka rändlindude kohta, et nad keelu eirajate tõttu oma rändeharjumisest ei võõrduks ja talvel hätta ei jääks. Paigalinde võib aidata küll!
Rasvatihastega sain Kadrioru pargis kohe kaubale - nad olid päevalilleseemnete eest nõus mulle poseerima. Meie kohtumispaigale jõudmisel kostub tihaste kutsehüüd: "Tsiit-siit", mis annab kodakondsetele teada, et "Siit saab süüa - Tihaseonu on kohal". Nüüd on nad minuga juba harjunud, ega karda ka fotoaparaadist kostvaid helisid ja tunneva vist ära selle margigi - Olympos. Omavahelistes suhetes kehtivaid tihasteperes aga karmid reeglid, Hierarhiat austades oodatakse oma toidujärjekorda põõsaoksal, pingi seljatoel või julgemad minu õlalgi. Koloriitsematele värvukestele olen nimegi pannud: Kaunistiib, Boss, Äbarik, Baleriin, Nuhk, Flegmaatik, Kotkas.... Nüüd on ka üks sinitihane kogu oma tillukese julguseraasu kokku võtnud ja toidulauda minu peopesal külastama hakanud. Aga puukoristajatepaar on seni mängu jälginud paari meetri kauguselt.
Kas pole siis tore endist väetimatest veidikenegi hoolida?
Amatöörfotograaf ja loodusesõber Matti Jaanus
